Liikusime edasi, vahepeal kohtasime ka umbes 30 cm pakksuseid lumelaike, mis ilmselt ei suudagi kahe talve vahel korralikult ära sulada, kuna jäid mõne suure kivi varju.
Kahjuks lund pildile pole jäänud. Siis oli meil üks pikem otsustamise peatus. Tuli valida ekstremse turnimise ja suhteliselt ohutu raja vahel.
Seiklusjanuliste noortena valisime muidugi põnevust pakkuva raja, kus tuli kaljupragu mööda ülesse turnida.Seda tunnet on raske kirjeldada. Ma olen ju kõrguskartlik inimene olnud, kuid hirmu polnud.
Taevalael meie turnimiste tipus pole kahjuks ühtegi pilti , kuna üks neiu kaotas oma fotoka. Aga sinna kõige kõrgemale oli minul juba hirm minna. Ma arvasin , et ei suuda, sest sinna polnud mingit rada oli ainult üks kivine, murune nõlv. Ülesse ronisime neljakäpukil, libastumisel oleks kukkumine olnud väga pikk. Suutsin selle ka korra ettekujutada: jalg libastub, 100m veeremist, lend üle kaljuääre, paar põrget kaljunukkidel ning oledki teekonna alguses tagasi :)
Siin oleme me juba teel alla tagasi. See oli natukene ekstreemsemgi kui ülesse turnimine, nagu ka pildilt näha on oli sinna aeg ajalt pigutatud abitrosse ja redel, ka lahtiseid kive oli rohkem, mis tähendas suuremat võimalust libastumisele.
Kui sealt praost platoole saime siis oli teekond jälle lihtsam ja tavalisem.
Viimase otsa mäest(selle mille esialgu kaabliautoga sõitsime)jooksime ja luiglesime tagumikul alla mäge, kuna kartsime viimasest bussist maha jääda.
Meie seltskond õnnelikena bussi oodates.
2 comments:
hello,beautiful!!
jummmala llahe :P
Post a Comment