jätk mägiturnimisele

Meie esimene mäetipu vallutus. Esimesel pildil on näha see väike kalunukk, kuhu otsa turnisime. Sinna viis veel täitsa korralik rada aga juba sai tunda ka adrenaliini veres.






Liikusime edasi, vahepeal kohtasime ka umbes 30 cm pakksuseid lumelaike, mis ilmselt ei suudagi kahe talve vahel korralikult ära sulada, kuna jäid mõne suure kivi varju.
Kahjuks lund pildile pole jäänud. Siis oli meil üks pikem otsustamise peatus. Tuli valida ekstremse turnimise ja suhteliselt ohutu raja vahel.



Seiklusjanuliste noortena valisime muidugi põnevust pakkuva raja, kus tuli kaljupragu mööda ülesse turnida.Seda tunnet on raske kirjeldada. Ma olen ju kõrguskartlik inimene olnud, kuid hirmu polnud.






Taevalael meie turnimiste tipus pole kahjuks ühtegi pilti , kuna üks neiu kaotas oma fotoka. Aga sinna kõige kõrgemale oli minul juba hirm minna. Ma arvasin , et ei suuda, sest sinna polnud mingit rada oli ainult üks kivine, murune nõlv. Ülesse ronisime neljakäpukil, libastumisel oleks kukkumine olnud väga pikk. Suutsin selle ka korra ettekujutada: jalg libastub, 100m veeremist, lend üle kaljuääre, paar põrget kaljunukkidel ning oledki teekonna alguses tagasi :)



Siin oleme me juba teel alla tagasi. See oli natukene ekstreemsemgi kui ülesse turnimine, nagu ka pildilt näha on oli sinna aeg ajalt pigutatud abitrosse ja redel, ka lahtiseid kive oli rohkem, mis tähendas suuremat võimalust libastumisele.



Kui sealt praost platoole saime siis oli teekond jälle lihtsam ja tavalisem.







Viimase otsa mäest(selle mille esialgu kaabliautoga sõitsime)jooksime ja luiglesime tagumikul alla mäge, kuna kartsime viimasest bussist maha jääda.

Meie seltskond õnnelikena bussi oodates.

Minu esimene mäe vallutus

Oktoobri keskel 19ndal käisin lätlaste seltskonnaga Rosengarteni mäestikus turnimas.
Koht oli maagiline. Plaanis oli alustada retke mäe jalamilt aga otsustasime asultada natuke kõrgmalt ja ühtlasi ka nautida kaabelauto sõitu.




Seal kaljul me siis turnisimegi. Teele asusime mäe paremalt poolelt.Seal olid korralikud rajakesed, kuid ettevaatlik tuli sellegi poolest olla, sest libastumisel oleks mäenõlvast alla veerema hakanud.



Meie teekond viis mööda suurest kotkast - mäevalvurist.

minu uus kodu

pole ammu näinud, eks vaadake :)

Jõulud

Loomulikult olid need itaalia pärased. Neli tundi söömist, 5-6 käiku ja ei mingit lõhki minemise tunnet :) See on siis selle eelis, et toitu valmistatakse sujuvalt söömise järjekorras ja vahepeal jõuad juba eelmist rooga seedida. Itaalia keelega on veel kehvasti ja vestluspartnerit minust polnud.
Sain järjekordse kinnituse, et ma ikka sobin siia. Mulle meeldivad nende toidud: pasta, mereannid, juurviljad, kuid koogid polnud suurem asi. Ei jõua ära oodata ,millal ma keele nii selgeks saan, et nende valjuhäälsetes vestlustes osaleda. Tervitus suudlused olen juba ammu omaks võtnud.

kiire minek

Alates otsuse langetamisest oli mul 2 kuud aega kandideerida ja 3 kuud potensiaalse lahkumiskuupäevani.
Meeleheidet tõi suhtlus itaalia saatkonnaga eestis, kuna nad ise ka ei teadnud, mida nad täpselt vajavad. Samas inimesed olid toredad ja sõbralikud. Õnneks olin juba varem endale lubanud, edaspidi kahtluste korral, ainult oma sisetunnet usaldada.
Seega itaalia saatkonna kiuste, heatahtlike ametnike vastutulelikkusel ja lähedaste toetusel said kõik dokumenid aetud ja óigeaegselt esitatud.
24.sept saatis Kristo mind lennujaama lõpetades projekti "Efelin eestist välja". Hetk, mil astusin läbi lennujaama turvavärava, tõmbas kriipsu alla kõigele senisele.