Jõulud

Loomulikult olid need itaalia pärased. Neli tundi söömist, 5-6 käiku ja ei mingit lõhki minemise tunnet :) See on siis selle eelis, et toitu valmistatakse sujuvalt söömise järjekorras ja vahepeal jõuad juba eelmist rooga seedida. Itaalia keelega on veel kehvasti ja vestluspartnerit minust polnud.
Sain järjekordse kinnituse, et ma ikka sobin siia. Mulle meeldivad nende toidud: pasta, mereannid, juurviljad, kuid koogid polnud suurem asi. Ei jõua ära oodata ,millal ma keele nii selgeks saan, et nende valjuhäälsetes vestlustes osaleda. Tervitus suudlused olen juba ammu omaks võtnud.

kiire minek

Alates otsuse langetamisest oli mul 2 kuud aega kandideerida ja 3 kuud potensiaalse lahkumiskuupäevani.
Meeleheidet tõi suhtlus itaalia saatkonnaga eestis, kuna nad ise ka ei teadnud, mida nad täpselt vajavad. Samas inimesed olid toredad ja sõbralikud. Õnneks olin juba varem endale lubanud, edaspidi kahtluste korral, ainult oma sisetunnet usaldada.
Seega itaalia saatkonna kiuste, heatahtlike ametnike vastutulelikkusel ja lähedaste toetusel said kõik dokumenid aetud ja óigeaegselt esitatud.
24.sept saatis Kristo mind lennujaama lõpetades projekti "Efelin eestist välja". Hetk, mil astusin läbi lennujaama turvavärava, tõmbas kriipsu alla kõigele senisele.

Aeg muutusteks

Septembris 2006 tundsin, et olen elus kuskil vale pöörde teinud ja ummikusse jõudnud. Esimesed kuud kulusid hetke seisust lahti rebimiseks, järgnevad puhkuseks ja järele mõtlemiseks. Mul oli mitmeid ideid, kuidas ja mille poole liikuda.
Pöördepunktiks sai kuuajane tööots Milaanos ja sellele järgnenud seiklus Taanis.
Seal, ühel vihmasel päeval netis töökuulutusi sirvides ärkas minus idee informaatikat õppida. Selle mõttega mängisin juba oma esimese kõrghariduse viimasel aastal. Informaatikast, kui võimalikust uuest suunast hakkasin mõtlema üle eelmisel kevadel, tehes tihedat koostööd IT osakonnaga.
Seejärel meenus Kristole üks itaalia kool, mille presentatsioonil ta oli aastaid tagasi käinud, ning missioon "Efelin eestist välja" oligi alanud.